EESTI KEELEST

 Külastasin perega Pariisi. Võtsin lugemiseks kaasa värskelt Loomingu Raamatukogus ilmunud Krisztina Tothi jutukogu „Piksel”. Ajakohasena tabas mind keset Pariisi lõiguke antud raamatust – „Üks neist oli pooleldi rumeenlanna, pooleldi ungarlanna, teine Kreeka juuditar, teisisõnu on nad täiesti tavalised prantslannad oma juba pensionieas ametnikest prantsuse meestega. Nad ei räägi ei rumeenia, ungari, heebrea ega kreeka keelt ning nagu prantslased ikka ei räägi nad ühtegi võõrkeelt.” No jah. Raamat on kirjutatud 2011 aastal ja ehk väljaspool Pariisi nii siis oligi. Täna sai vähemalt Pariisi turismiobjektide läheduses hakkama ka inglise keelega.

Pariis on nagu Paabel, kus valitseb keelte, nahavärvide ja uskude virrvarr. Ometi peavad nad kõik ennast prantslasteks. Neid seovad ruum ja keel. Kõik nad räägivad prantsuse keelt, sest teisti ei ole seal riigis võimalik elada. Prantsusmaa on prantsuse keele kodu. Prantsuse keele oskuseta ei ole võimalik Prantsusmaal elades hakkama saada. See loob inimesete vahel usaldusliku suhte, mis seob neid antud piiridega piiritletud ruumis. See on nüüd selge ja ei hakka seda enam kordama.

Samal ajal Eestis. Osa siinseid kodanikke on siiski arvamisel , et sellist aju koormavat ajaloo jäänukit, mis ainult õnnetute ajaloo eksimuste tõttu veel ikka miskil põhjusel hingitseb, nagu seda on eesti keel, ei ole vaja. Eestlased õppigu ise omal maal võõrkeeli, et siis vähemusega suhelda. Taas on paslik meenutada Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulat riigi alustalade kohta: „ ... kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.” Kordan siis üle, kui kellelgi arusaamatuks jäi, sest keeleoskusega on nagu ta parasjagu on, ehk siis – Eesti Vabariigi esmaseks kohustuseks on meie riigi, keele ja kultuuri säilitamine tulevastele põlvedele. Kas see mitte ei kõla kõrvale kaunilt kuulata ja silmale ilus vaadata? Kuidas saakski teisiti olla, sest peale meie ei kaitse eesti keelt mitte keegi. Kui riigikaitses saame loota NATOle või raudtee ehituses EUle, siis keelekaitse on ainult meie enese vastutusel. Selles asjas nt lätlastelt abi paluda pole kohane. Ainult õpetliku valuga hinges peab tõdema, et paljud meie sugulaskeeled , kellel pole olnud õnne olla kaitstud riigi seadustega, on lõplikult kadunud.

Muidugi on Eestimaal valitsenud paljud rahvad, kuid eesti kultuur ja keel on vaatamata välisele survele püsima jäänud. Juba esimese eesti keele õpiku kirjutanud Heinrich Stahl mõistis 1630 aastal, et kui erinevad rahvad soovivad elada rahumeelselt kõrvuti ühel maal, siis peab neil olema üheselt mõistetav infoväli ja selleks on vajalik üks keel. Nii tõlgiti ja anti kirikukantslist teada kõik kuninga seadused ja käsud ikka eesti keeles.

Kuigi viimasel ajal tundub, et meie seadusandjad on oma peamise püha kohuse hooletusse jätnud.

Paberil on ju kõik ilus aga päris elus siiski teisiti. Me ei tohiks eesti keele säilimise nimel teha ühtegi mööndust ja anda järele nõudmistes keele kasutuses riiklikus korralduses ja avalikus ruumis.

Eestlastena peame oma keele üle olema uhked. Eesti keel on ometigi legendi tasandil kuulutatud maailma kauneima kõlaga keelte sekka. Siis tuleb seda keelet igal võimalikul juhul uhkus silmis kõneleda. Eestlane on alahoidlik, aga mõne asjaga ei tohi kokkulepetele minna. Seda, et meie tulevased põlved räägiksid uhkusega eesti keeles, peame meie tänaste eestlastena korraldama.

Mida hääd on siis keele säilimise nimel ellu viidud? ... Noh. Meelde tuli. Meil on eestikeelne haridus. Tõsi küll – ülikoolis kipub oleme ingliskeelsega juba segamini minema. Meil on tänavapildis lubatud ainult eestikeelsed sildid ja reklaamid. Ometi on Lasnamäe sildadel ka venekeelsed reklaamid ja kauplustes kõlavad venekeelsed raadioreklaamid. Mina olen hakanud neid kauplusi eirama, kus võib sattuda venekeelse mögafoni peale. Jõgeval on selles mõttes muidugi lihtsam. Me ei pea pugema selle muukeelse rahva jäänukile meie omal kodumaal. Õppigu eesti keeles, suhelgu eesti keeles, kuid samas austagu oma kultuuri. Seda õigust ei ole neid võetud ja see poleks mõistlikki. Ega siis inimene ei pea unustama , mis rahvusest ta on või rahvust vahetama. Ei. Lihtsalt austagu riiki, kus ta elab ja selle riigi põlisrahvast. Eestis on üks riigikeel ja selles keeles peab iga riigi kondanik kõnelema. Raskema taibuga inimestel tuleb olla vaid õnnelik, et meie riigikeelte hulka ei kuulu viipekeel, nagu seda on Uus-Meremaal. Samas on iga võõrkeel rikkus, mis avab uue maailma uksed ja eestlased rikas rahvas, sest enamus eestlastest räägivad vähemalt kolme keelt. Andkem ka teistele võimalus rikkaks saada.

Vastutusest

 VASTUTUSEST

Muinasajal asusid tänasel piiridega piiritletud Eestimaal mitmed muinasmaakonnad, mis igaüks koondus ühe või mitme linnuse ümber. Igal maakonnal oli oma pealik ehk vanem ja vanemate nõukogu, kes valitsesid rahvast oma parimate teadmistega ja isikliku vastutusega. Olemuselt olid nad nagu väikesed riigid, kes rahumeeles elasid ja aeg-ajalt, kui Jumal viljarammu ei andnud, tegid rüüsteretki naabrite juurde. Mis teha, kui naabri varakamber rohkem välja annab , kui oma põllupind. Mõned maakonnad, eriti saarlased, olid kuulsad oma metsikuse poolest. On ju teada legend, kuidas saarlased isegi Sigtunast linnavärava sõjasaagina kaasa tõid. Saarlased käisid varakeskajal rüüsteretkel isegi Järvamaal sooviga järvalasi karistada ristiusku astumise eest, kuid sattusid seal kokku ristiväega, kes saarlaste väe puruks lõi ja sõjasaagi tagasi järvalastele andis. Seega viisid rüüsteretked teinekord päris kaugele. Igaüks seisis enese eest. Vanema kohustus oli hoida oma rahvas elava ja tervena.

Koos ristirüütlitega tulid uued maaisandad, kes ei saanud omanikuks läbirääkimiste või ostu veel, vaid tugevama õigusel. Nüüd pandi küladesse püsti maaisanda märgina puust ristid. Hakkasid kujunema selgemad piirjooned erinevate valduste vahel. Lõunas valitses Saksa ordu, põhjas Taani kuningas ja saartel Lääne piiskop. Eestimaale tekkisid esimesed riigi tunnuste ja keskvõimuga haldusalad. Valitsejad vahetusid kuni 1918 sai maarahvana aastatuhandeid siin soisel maal elanud rahvas võõrvõimust vabana ise oma maa valitsejateks said.

Eks ta alguses vist hirmu tõi, sest eestlane ju oma naabrit tundis. Kohtuskäimine ja oma õiguse kompromissitu tagaajamine on olnud eestlaste meelistegevuseks juba kaua aega. 100 aastat oma riiki, millest pool veel ka vaenlase võimu all, on olnud lühike aeg. Ikka veel õpivad valitud juhid valitsemise kunsti ja püüavad mõista vastutuse suurust.

Mind väga häirib, kui avalikus meedias räägitakse stiilis „riik võttis”, „riik otsustas” jne. Sama kehtib ka valla puhul. Riik ei otsusta ega võta midagi. Võtavad ja otsustavad ikka inimesed ja seepärast tuleks ka selgelt väljenduda – valitsus otsustas või minister lubas või mõni ametnik keelas. Riik on piiridega mõõdetud maa, kus elab sarnast keel kõneleb rahvas. Riik oleme meie kõik – igaüks eraldi ja korraga koos. Kui süüdistatakse riiki, siis süüdistatakse kaudselt ka mind. Aga mina tõesti armastan seda maad ja rahvast, ega taha ennast sugugi süüdi tunda. Minu riik on looduskatastroofidest puutumatu, nelja aastaajaga, imekauni looduse ja veidi kinniste , kuid ometi äärmiselt lahkete inimestega maa. Kuidas saab küll selliste rikkustega riik oma inimesi kiusata või hätta jätta. Ei. Otsustajad on ikka inimesed mitte riik. Maailma muutmine algab iseenesest. Rohkem tolerantsi ja väheke empaatiat ja juba muutub riigikorraldus paremaks.

Seni on muidugi ametnikel mugav vingerdada. Jättes kõik negatiivsed ja ebameeldivad otsused ühe ebamäärase vastutaja nagu riik õlule. Ametnikud kardavad vastutada ja jätavad selles hirmus isegi vajalikud otsused tegemata ja sellest on saanud küll valulik murekoht kogu riigile. Nüüd tõesti riigile, see siis tähendab kogu rahvale, kes sellel pinnal elavad. Kaudselt siis ka neile ametnikele endile. Lahkhelid tekivad tihti konkreetsete otsuste erineval mõistmisel või tõlgendamisel. Seadused on peidetud kantseliitliku keelde, et lihtne inimene neist aru ei saaks, ega hakkaks uurima asjade sisulist olemust. 

See tava on laenatud nõukogude korra käest, kus kehtis põhimõte „mõisa köis las lohiseb”. Puudus vastutus ja vastutaja. Vastutades võid ka eksida, kuid seda tuleb ausalt tunnistada ja võtta vastutus. Oma vigade aus tunnistamine teeb tugevamaks ja loob tuleviku tarbeks rahva silmis usaldusliku vahekorra. Muidugi, kui neid eksimusi liiga palju ei tule. Ka Rooma keisreid valiti konsulite hulgast, kuid seal löödi liialt eksides nad lihtsalt maha. Tänapäeval lüüakse sind meedias risti. Välja näeb enam-vähem sama.

Eks selles eksimise hirmus on meie valitud liidritel ja otsustajatel kaduma läinud positiivne ja elujaatav energia. Rõõmu tehtud tööst ja saavutatud tulemustest on vähe märgata. Silm ei sära enam. Eks ma saan ka sellest aru, sest kui enne valimisi rääkida silmade särades uudsetest ideedest, siis valituks saaduna sumbuvad need ideed kõik kokkulepetesse, ametnike otsustamatusesse või lihtsalt arvamisse, et „meil on pole varem nii tehtud.”

Seega tuleks lõpetada riigi või valla süüdistamine meid kõiki mõjutavates otsustes, vaid nähkem tegude ja otsuste taga ikka inimest. Inimest, kes tehes ja otsustades ka vastutab.

Murust

 Murust

Mis siin poliitikast veel rääkida, kui palju lihtsamad asjad viivad inimesed tihtipeale kahte teineteist süüdistavat või ründavat leeri. Põllumees on täis õndsat rahu, kui vili võrsub ja oras sirgub, aga suvemaalase viib see endast välja. Suvemaalasel ei ole oma vähese ajaga muud teha, kui anduda niitmisele. Loodus on võimas. Isegi, kui inimene katab kogu maa asfaldiga, siis mõne ajab pärast ajavad ikka kuskilt pragudest rohukõrred ennast püsti. Rohi oli kõikjal ilmaruumis enne kui inimene. Nii vaadates oleme hoopis meie inimestena rohukoju sisse tunginud ja püüame nüüd rohelust tema enese põlisest kodust välja puksida.

Eesti taluõuedes on rohi alati kasvanud, kuid varasemalt sõid loomad selle ära ja vastutasuks katsid õue murule jõudu andvate väljaheidetega. Mõisaaedade eeskujul hakati 19. sajandi keskel eestlaste poolt päriseks ostetud taludes õue jagama kaheks. Elamise ümber tekkis loomapidamisest vaba iluaed ja teisel pool maja asus endiselt majandushoov, kus toimus edasi tavapärane taluelu. Selle väikse vahega, et sulaspoistel tekkis üks töö juurde, sest iluaed tuli rohust puhtaks niita. Seega on murupügamise taga matsirahvast eestlaste soov sakslikum välja näha, olla parem kui teised. Möödunud on 150 aastat ja võiks arvata, et iseseisvas riigis meil ei ole enam väikerahva komplekse, kuid soov murupügamisega ennast paremana näidata pole kuhugi kadunud. Aga kompleksidest tulevikus.

Korralik „murufoob” öise tööeluga inimesi ei armasta. Tema tõmbab laupäeva hommikul kell 8 kortermaja akna all niiduki käima ja asub lahingusse. Viimasel ajal on hakanud murufoobi häirima nooruslikud murufiilid (ilmselt veganid), kes räägivad elurikkusest ja sellest, et igas aias peaks olema mõni niitmata ala ehk kõrreväli, kus saaksid toimetada putukad, ussikesed, väiksemad linnud, kahepaiksed jne. Putukad on oluline toidulaud lindudele ja kõrrepõld tagab meie ümber loodusliku mitmekesisuse. Murufoob vaidleb muidugi vastu, sest pikema kui 5 cm muru sees elavad ka puugid ja teised inimese jaoks väga ohtlikud pisielukad. Puugid on aga murufoobi meelest inimese kõige suuremad vaenlased. Huvitav on see, et puukide pelgajad tavaliselt karu ei karda, aga väikest puuki kardavad niivõrd, et eelistavad tihti kõndida ainult laudterrassil ja muru eemalt vaadelda. Eks ole paljud ka oma aia katnud juba terrassilaudadega rajades maale linnale sarnase keskkonna. Huvitav on samas kuulata selliseid inimesi rääkimas maaelu võludest.

Teine tore seltskond on suvised telesaadejuhid ja suunamudijad, kellele maalt reportaazi tehes alati vikat kätte antakse ja kes siis kuidagi sellega hakkama ei saa. Võiks siis ju enne kaamera ette minekut mõne minuti harjutada. Iga füüsiliselt terve inimene saab vikatiga niitmise esmased võtted 10 min selgeks küll. Kas siis on meie eeskujudeks olevad meediapersoonid siis tõesti nii õppimisvõimetud? Äkki peaks nad endale mingi lihtsama töö siis vaatama. Igal juhul tunneb murufoob ennast sellist saamatust nähes kasuliku ja parema inimesena ning tõmbab ka pühapäeva hommikul kell 8 trimmeri tööle.

Nüüd võib ju arvata, et korteriinimestel on vedanud, sest ei pea ennast vaevama murumuredega. Aga ei. Ise nad ju niitma ei pea, aga selle-eest on nad kogenud kritiseerijad, kui kellegi on muru niitmata. Võiks ju arvata, et mis see teiste asi on, kas minu rohulapp on niidetud või niitmata, aga selline mõte on naiivne. Paljude nina on just nii pikk, et mahtuda võõraste aialippide vahele. Omavalitsuse keskkonnaametniku lauale kuhjuvad kaebekirjad niitmata maadest ja lohakates maaomanikest. Oi kui tihti võib näha ka FB avalikes gruppides postitusi stiilis, et „nägin kõrt, ei tea, kas meil on nüüd rahapuudusel avalikus ruumis niitmine üldse lõpetatud”. Siit väike ettepanek omavalitsustele. Korteriomanikele peaks kehtestama niitmismaksu. Ise nad ei niida ja selleks kuluv raha jääb neil ju täitsa üle. Aga muruniitmine ei ole odav. Korralik mururobot, kes laisemate eest orjatöö ära teeb, maksab min 2000 eur. Murutraktor maksab min 3000 eur. Tavaline niiduk kuskil alates 300 eur. Lisaks muidugi kütus ja niitja töötunnid. Aastane kulu muruniitmisele koos nt liisinguga on vähemalt 500 eur. Selle raha võiks muru hooldamisest vabastatud korteriomanikud vallale maksta. Muidugi ma saan aru, seda ei juhtu, kuid kas peab siis ikka alati virisema, kui omal käed taskust välja ei käi.

Muru on inimesele võimas vaenlane. Suur osa inimkonnast pühendab sellele võitlusele suure osa oma vabast ajast, kuid võitu pole siiski veel maitsta saanud. Pole isegi rahulolu tunda saanud, kuigi sellele võitlusele on kulutatud hulgaliselt töötunde ja raha. Muru on inimesest nii vaimselt, kui ka füüsiliselt üle ja võidab selle lõputa lahingu lõpuks ikkagi. Äkki võiks siis ennast vabastada murupingest ja kuulata murutraktori põrina asemel linnulaulu.

Margus Grosznõi: “Soorollid ei tohiks väga hägustuda.”

 Juba 20 aastat Rakvere Teatris töötav näitleja Margus Groznõi teeb 2023.a suvel oma

esimese külalisrolli Piibe Teatris. Ta astub publiku ette nimitegelase Vallo Salumina juulis

Vargamäel etenduvas lavastuses “Issanda teener”. Saame tuttavaks.

Sa oled lõpetanud Viljandi lavakooli, kas oled sellepärast tundnud ennast ka põlatuna?

Absoluutselt mitte. Rakvere Teater on Viljandi lõpetanutesse alati väga hästi suhtunud.

Millegipärast ei ole lavaka lõpetanud siia pidama jäänud. Viimane suurem seltskond, kes

lavakast tuli ja siia ka pidama jäid, olid Tarvo Sõmeri, Peeter Raudsepa ja Velvo Väli kursuselt.

Hiljem on neid tulnud ja on ka kiirelt läinud. Üllar Saaremets mainis kunagi, et ei tahakski

lavakast enam väga võtta näitlejaid. Mure on selles, et sellele tambile, mis meil siin on, väga

hästi vastu ei pea. Enam kui pooled etendused on väljasõitudega. See tähandab hommikul

proov, siis istud bussi, teed kuskil kultuurimajas etenduse ja bussiga tagasi. Ööseks oled

kodus, et siis hommikul proovi minna. Palju lihtsam on olla näiteks Draamateatris, kes eriti

välja ei sõida. Teed täissaalidele iga õhtu etendust ja poole tunni pärast oled kodus. See on

kindlasti hulga lihtsam.

Kust su teatripisik pärit on?

Ei teagi. Minu emapoolne suguvõsa on pigem arstid. Pärit olen ma Ahjalt. Lõpetanud Fr.

Tuglase nim Ahja Keskkooli, mis enam keskool ei ole, nagu maal kombeks. Ilus väike koht.

Sealt tehaks matkasid pikki jõge, Taevaskoda on sealt mõni kilomeeter. Ma olen maa poiss,

talus kasvanud, loomi karjatanud … Ei tea, kust see teater tuli.

Sul on kuninglik nimi – Groznõi. Kust see pärit on?

See on pärit vanausulistelt. Tsaariajal kiusati vanausulisi taga ja neid küüditati Peipsi taha ja

sealt mõne aja möödudes siis sattusid mõned neist Ahjale. See on vana staroveride nimi.

Tänapäeval mina selle usuga või liikumistega seotud enam ei ole. Juba minu vanaema rääkis

ainult eesti keelt. Minu kodus ei ole vene keelt räägitud, kuigi staroveride verd on.

Sa oled iga suvi teinud mõne rolli ka väljaspool teatrit. Mida see sulle annab?

See annab töö jaoks vajalikku värskust. Seal on võimalik kohtuda kolleegidega, kellega

igapäevaselt siin teatris ei kohtu. Ütleme nii, et kui oled 20 aastat kellegagi koos mänginud,

siis on temas üllatusi vähe ja tema arsenal ammugi tuttav. Hea on siis näha uusi inimesi ja

nende töövõtteid. Mis siin salata – ma olen päris õnnelik , et kadunud Roman Baskin kaasas

mind erinevatesse projektidesse, kus erinevad korüfeed on kohal olnud. See kogemus on

üüratu.

Sa mängid lavastuses “Issanda teener” kirikuõpetaja Vello Salumit. Tema jaoks oli Jumal

elav hing, mitte lihtsalt kujutlus. Kuidas on sinu suhe Jumalaga?

Nii usklik, kui Salum mina ei ole. Kuid ma ei ole ateist. Ma olen lapsepõlves neli aastat iga

pühapäev käinud pühapäevakoolis. Ma olen ristitud medotisti kirikus – voolavas jões.

Pastori roll on mulle tuttav, sest see on viimase paari aasta jooksul mul juba kolmas pastori

roll. Pastorite roll ühiskonna ühendajana ja inimeste õpetajana on olnud väga oluline. Seda

on vähe teadvustatud. Pastorid olid ka teadlased, kroonikud jne.

Kuidas sa valmistud rolliks, kus tuleb kehastada reaalselt elanud inimest? Kas see erineb

kuidagi teistest rollidest?

Ikka. Salumi puhul hakkasin otsima tema kohta materjali, et teada saada näiteks milline oli

tema kehakeel. Hakates rolli looma, siis saab läheneda mitut moodi. Mõnel on väike kõver

samm, peanõks või silmapilgutus, mis paneb sinu jaoks asjad paika. Salumi kohta on väga

vähe materjali. See on natuke isegi veider, arvestades tema rolli ajaloos.

Salumi ümber koondus noorte intelektuaalsete huvidega meeste ringkond. Salum ise

rääkis, et õige elamise viis on klooster, mis vabastab mehed pealetükkivast feminismist ja

naistele olulisest asjade maailmast. Kuidas sina sellesse suhtud?

Mehed ja naised ei pea kõiges ja kõikjal võrdsed olema. Mehed ja naised on erinevalt loodud

ja nad täiendavad teineteist. Seega ei saa nad teineteista päris edukalt hakkama. Kummalgi

on omad rollid, mis neile on antud. Seda nii tööalaselt, sest lihtsalt füüsiliselt ei ole paljud

tööd naiste jaoks võimalikud, kui kodus ka. Kuigi viimasel ajal on tehnoloogilne areng , kus

tööd teevad masinad ja inimene vaid juhib neid, hakanud soorolle ühtlustama. Mina arvan,

et looduse poolt inimestele antud soorollid võiks siiski rohkem säilida. Need piirid ei tohiks

hägusaks muutuda. Ma mõistan, et paljudele naistele on ajaloos liiga tehtud, kuid ma olen

ka kuulnud, et paljud naised siiski ihkavad olla naise rollis, mitte poolmees - poolnaine.

Miks peaks inimesed tulema juulis Vargamäele vaatama lavastust “Issanda teener”?

Selles lavastuses on üks väike alge või tuluke, mis 80ndatel süttis, sellel teel, mis viis Eesti

vabaduseni. Salumi sõnavõtud eesti kultuuri , keele ja rahvusluse teemadel olid väga jõulised

ja konkreetsed. Samal ajal ilmus ju ka 80 kiri. See tähendab, et midagi oli siis õhus. Siis

hakkasid inimesed mõtlema, et Eesti võiks vabaks saada. See oli protest venestamise vastu ja

vastuseis homo sovieticuse tekkimisele. Need tuuled hakkasid siis puhuma.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Mind teeb õnnelikuks see, kui minu lähedastel läheb hästi ja neil on kõik korras – emal, isal,

lastel, kogu perel. See on kõige olulisem.

Eestlase kultuuriruumist

 Valimised ja valmislubadused panevad inimese mõtlema vastuolude peale. Miks on nii, et mõned ideed tunduvad olulised ja head ja teised sisutühjad ja kasutud. Ometi võideldakse mõlemate eest raevukalt rusikaid vastastikku rusikaid vibutades.

Seepärast tuleb endale aeg-ajalt meelde tuletada, et Eesti on rahvusriik, mis on sündinud eestlaste rahvuse , keele ja kultuuriruumi kaitseks. Ilmselgelt sellest üheselt mõistetavalt tõsiasjast lähtuvad kõik teised eesmärgid ja kokkulepped. Kuid ometi tõstavad vahel pead jõud, kes väidavad, et ega siis ainult eestlastel pea olema eestis hea elada. Ikka kõik on siia oodatud ja ikka kõigil peab siin hea olema. Kas ikka peab? Kas peab Eestis hea olema elada ka neil, kes eestlasi, tema keelt ja kultuuri ei austa? Ma arvan, et ei pea. Õigus saada osa riigi hüvedest peab olema ikka ainult nendel, kes üheselt mõistavad, et selle miljonilise rahva ainus võimalus ka tulevikus eksisteerida on kompromissitu kaitse oma keele ja kultuuri eest. Sulandudes ja kaitset lõdvendades kaovad keel ja kultuur kiiresti, sest surve väljaspoolt on valutekitavalt tugev. Ometi imbuvad sellest kaitsemüürist läbi ideed, mis kutsuvad üle globaliseeruma, sest eesti keele ja kultuuriga ei ole maailmas midagi peale hakata. Meie kultuuriruumi vaimne kaitsemüür peab olema oluliselt tugevam kui sõjamasinatega mehitatud riigikaitse. Meie riik võidakse ju vallutada, kuid kui meie vaimne kaitsemüür püsib, siis jääme rahvana kestma. Kui langeb vaimne kaitsemüür, siis kaob rahvus ja peale seda kingime oma rahvusriigi vabatahtlikult esimesele soovijale.

Mis asi on siis eestlase kultuuriruum? Juri Lotman on öelnud: „Peale individuaalse mälu on olemas meie kõigi ühine mälu – kultuur.” Kultuuriruum on rahvuslik märgisüsteem, mis on kujunenud läbi aastasadade. See salapärane märgisüsteem on lõpuni mõistetav vaid siin sündinud ja selles ruumis kasvanud inimesele. Eks olete kõik käinud välismaal ja tajunud, et ei mõista, miks mida vahel millekski tehakse. Tihti on kuulda, kuidas mõned agarad kultuurikandjad tungivad võõrasse kultuuriruumi ja hakkavad oma kogemusest lähtuvalt õpetama, et kuidas asjad peaks käima ja kui valesti elatakse. Eks oleme seda ka ise tajunud Euroopa tarkpeade poolt, kes vahel oma rahva teadmatust eeldavad ka meilt ja siis hakatakse õpetama, selle asemel, et vaikides hoopis meilt õppida.

Sellesse rahvuslikku märgisüsteemi kuulub ka keel ja vaid keelt valdavatele inimestele mõistetavad keelelised eripärad. Eks oleme kõik kokku puutunud google translatega, kes ei mõista keele taga tema tähendust. Nt tuleb mees tuppa ja ütleb: „Tuleb nagu oavarrest”. Eestlane saab aru, et sajab tugevat vihma, kuid võõrkeelne arvab, et mees kohtas päkapikku, kes tuli oa otsast. Oluline on teada ka, kuidas öeldakse. Sama lause rõhuasetusi muutes võib muutuda ka ütlemise sisu. Mina viskan nalja, aga keelt mitte mõistev inimene solvub. Muidugi on keel elav instrument ja seepärast ka pidevas muutumises. Pidevalt tuleb keelde juurde uusi sõnu või termineid ja see on loomulik. Paljude tänasete igapäevaseid sünad on keelde toodud keeleteadlaste poolt ja pole sugugi alati rahva poolt kohe omaks võetud. Kuid täna me enam seda ei mäleta.

Kultuuriruum on terviklik süsteem. Lisaks keelele moodustavad kultuuriruumi paljud pisikesed igapäevased harjumused. Kultuuriruumi osaks on ka söömisharjumused. Mitte ainult meil söödavad söögid , vaid aeg, millal mida süüakse ja kombed, kuidas süüakse. Kultuuriruum on ka omavahelised suhted ja suhtlemised. Eestlane ei kipu võõrast kallistama või suudlema ja me ei ole sellestpärast veel tundetud või külmad. Eestlane ei kipu armastust avaldama. Armastust tuleb märgata läbi väikeste märkide. Kõik see on võõramaalasele võõrastav ja mõne jaoks kindlasti ka vale. Siis tuleb kuulus välismaa psühholoog ja räägib , kuidas ennast avada. Milleks? Õppigu parem märke märkama. Eks eestlane sellepärast ka metsa kaitseks välja astub, sest mets on meie identideedi oluline osa. Rahvana me ei kujuta ette olukorda, kus meil ei ole võimalust tegeleda korilusega või minna metsa jalutama. Võimalus korjata metsas seeni ja marju on enamusele maailmast mõistetamatu. Metsadega koos võetakse suur tükk meie rahvuslikust eneseteadvusest ja selle ees on vaid meile mõistetav hirm, mida välismaine ärimees ei saa kunagi mõistma. Mulle meeldib Jaan Kaplinski kirjutatu: ”Me ei saa leppida sellega, et inimene on nagu toru või torustik, kus peab ajaühikust läbi minema aina enam ressurssi st peame tootma, kulutama, ära viskama aina enam seda, mida loodusest saame. Nüüd kulutame, laseme oma keha ja kodukeskkonna süsteemist läbi rohkem, kui loodus suudab pakkuda.” Eestlase põhiolemuses on alati olnud kokkuhoidlikkus ja Ameerika imporditud majanduskasvule rajatud ühiskonnamudel pole meile kunagi päris omaseks saanud. Maa, looduse, ja inimeste hävitamine kasumi nimel pole eestlasele mõistetav ja tekitab mõistetavat viha. Meie kultuuriruumi rünnatakse vaimselt ja see on meie rahvusele palju suuremaks ohuks, kui mistahes pommid.

Lõpetuseks loomingust. Muidugi on ka kunstiline looming kultuuriruumi osa ja lähtub nendestrahuslikest kogemustest. Nii on looming tihtipeale mõistetav vaid samas kultuuriruumis elavatele inimestele. Looming on rahvusliku kogemuse talletamine. Iga loominguline kunstiteos on elava hetke jäädvustus, dokumentaalne jälg tänasest päevast ajalukku. See on ka põhjus, miks peame rahvana oma loojaid hoidma ja looma neile loominguks sobivad võimalused. Arhiivid talletavad meie ajalugu, kuid kultuuriline looming paneb selle tuleviku jaoks elama.

Hoidkem oma maad, keelt, kultuuri ja tema loojaid.

SAGADI PARUNIÄRRA MÕRVALUGUDEST

 

Jaanuari lõpul toimunud Eesti kirjanduse nädalal räägiti väga palju kirjanduse mälupaikadest. Need on siis reaalsed kohad meie ümber, kus toimuvad kirjadusteoste tegevused. Omas mõttes olen jaganud kirjanduse tegevusväljad kaheks. Esiteks kirjaniku enese elukeskkond ja sellest tingitud mõjutused tema loomingus. Siin on heaks näiteks Tõnu Õnnepalu, kelle kogu looming kulgeb tema elukohti mööda. Lugedes Õnnepalu loomingut saame kiirelt teada, kus ta parasjagu toimetamas on. Viimasel ajal ammutab Õnnepalu inspiratsiooni Jõgevamaalt ja Luua Puukoolist. Mulle enesele meeldib väga ka Aleksander Suumani luule, mis lisaks kohale on uue elu andnud ka seal elanud inimestele. Miski ei ole tema luules juhuslik ja nii räägivad luulelised jutustused vägagi täpselt külas elanud inimestest ja nende omavahelistest suhetest. Mul oli õnn koostöös Toomas Suumaniga teha tema isa luulest kirjanduslik põimik, mis tuleb sügisel lavastamisele koostöös Viljandi Kultuuriakadeemia lavatudengitega. Õnn, et tuleb, sest algselt pidime seda tegema koos Toomasega. Aga aeg tegi sellest hoopis teise näitemängu. Neist tänasel päeval aktuaalsetest lugudest, mis kirjeldavad kaasaegset maailma autori ümber, saavad kunagi ajaloolised romaanid ja tulevased põlved uurivad neid kui dokumentaalseid materjale. Siin meenub Jan Kausi miniatuuride raamat „Tallinna Kaart”, mis on küll kaasaegne kirjandus, kuid loob oma tagasivaatelise sisuga tänasele lugejale teatud Tallinna piirkondadest hoopis teistlaadi nägemuse. Kaus kirjeldab seal oma tundeid ja nägemusi ja neid ei saa võtta päris dokumentaalse tõena, kuid samas pole ühe inimese mälestus ju kunagi ka vale. Vastandina võib välja tuua Eduard Vilde „Prohvet Maltsveti”, mille eeltööna külastas autor Maltsvetiga seotud kohti ja kirjutas üles tema kaasaegsete mälestusi. Seega on ilukirjanduslik romaan siiski ka päris tugev ajalooline dokument, sest koha, aja ja inimeste kirjeldused on seal vägagi detailitäpsed ja tõepärased.

Siit jõuamegi teise jaotuse juurde, milleks on ajaloolised romaanid. Romaanid, mille kirjanduslik tegevus viib lugeja teise aega kajastades teatud sündmusi läbi autori nägemuse. Kohe meenub „Pirita kloostri viimased päevad”, „Mahtra sõda” , „Nimed marmortahvlil” ja muidugi Indrek Hargla Tallinnas askeldava apteeker Melchiori lood. Ajalooliste kriminaalromaanide, mille tegevus toimub Eestimaal, hulgas on ka üks kurioosum ehk Jules Verne „Draama Liivimaal”. Maailmakuulus kirjamees ei külastanud kordagi Eestimaad, kuid ometi tõi oma romaani tegevuse Pärnu lähistel asuvasse kõrtsi. Teda ajendas selleks Euroopa – Peterburi vaheline maantee, kus liikus vägagi kummaline ja suursugune rahvas ja kus on palju rahvast , siis seal võib alati midagi juhtuda. Sealjuures on Verne Eestimaa kirjeldamisel detailides vägagi täpne.

Kirjanduse tegevusväljadest on saanud läbi uuemal ajal ka turisminduse üks harusid. Ka Eestimaal viivad mitmed turismifirmad soovijad kirjandusteoste toimumiskohtadesse. Siin pole mõtet pikemalt rääkida kooli kohustuslikest sihtkohtadest nagu Palamuse või Vargamäe, vaid ka uuema kirjanduse jälgedest. Kohe meenuvad Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan” või Paavo Matsini „Kongo tango”, mille inspireerituna avati Tartus samanimeline kohvik, mille kujunduses on kasutatud tsitaate romaanist. Seega kirjandust saab müüa ka kirjandusväliselt.

Nüüd olengi oma pika sissejuhatusega jõudnud viimastel aastatel Lääne -Virumaale tugeva kirjandusliku jälje jätnud Ain Küti Sagadi paruni mõrvalugudeni.

Käesoleva aasta algul ilmus autorilt juba neljas raamat nimega „Kolme kaardi mõistatus” antud sarjast. Tegelased on saanud lugejatele eelnevatest raamatutest tuttavaks. Kriminaalseid lugusid lahendavad Sagadi mõisahärra Paul Aleksander Eduard von Fock, tema mõisavalitseja Gerhard Wagner ja Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck. Von Focki tegevuse ajendeiks on tema amet meeskohtu eesistujana, mis kohustab teda segaseid lugusid paljastama. Kolmes esimeses raamatus on ta seda ka vägagi eeskujulikult teinud. Kuid neljandas raamatus kahtlustavad kohalikud mõisnikud von Focki liigses agaruses ja tagakiusamises ja nii võetakse von Fock auväärt ametist maha ja tagandatakse teiseks assessoriks. Südamevalu ajab von Focki jooma ja rikub suhted sõpradega. Lisaks otsustavad kohalikud mõisnikud talle vingerpussi mängida ja näidata, mis tunne on, kui sind alusetult süüdistatakse. Kõik on valmis, et möll võiks alata. Nagu oligi arvata läheb vingerpuss vett vedama ja see, kes pidi teesklema surnut, tapetakse päriselt. Kõige tõenäolisem süüdlane on Sagadi mõisavalitseja Wagner. Uus meeskohta eesistuja, Idavere mõisnik Gernet, kõrvaldab von Focki uurimisest, kuid see ei hoia von Focki tagasi, vaid annab hoogu motiveeritult tegutsema. Möll läks lahti. Salapärased kaardid sifreeritud kirjaga mõrvatu taskus tunduvad olevat mõrva lahenduseks. Mõisnikud süüdistavad teineteist, kuid süüdlast ei kuskil. Samuti ei ärka oodatud armastust preili von Nottbecki ja von Focki vahel. Lugeja ootab seda juba ammu. Sisukokkuvõtteks olgu mainitud, et kogu tegevuse ajendiks on atentaadikatse keisrile, kes Virumaalt läbi sõidab. Õnneks hoitakse atentaat ära ja paljastatakse ka süüdlased. Armastust ikka ei kuskil. See oli sisust lühikokkuvõte.

Romaanil on omad vead ja omad tugevused. Romaani tegelased on suhteliselt üheplaanilised ja nende iseloomudest saab lugeja aimu vaid aimamisi. Von Focki kohta annab autor vihje, et tal tekkisid joomahood, kuid romaani käigus see ununeb. Von Nottbeck tundub olevat Von Fockist sisse võetud , kuid suuremate tunneteni see siiski ei lähe. Armastust ei ole ka teiste tegelaste vahel. Pigem on preilist autor üritanud luua veidi sarkastilist ja humoorikat tegelast, kes mõisniku tegevust kommenteerides pillub teravaid kilde. Samas ka mitte väga teravaid ja naljad tunduvad romaanis kui piinlikud täiendused, mis toimetaja palvel lisatud, et raamat ei oleks liiga sünge. Ka romaani kõrvaltegelased on visandatud vaid pealiskaudselt. Nii ei saa me päris täpselt lõpuni aru mõrvari motiividest või tema tegevuse sügavamatest ajenditest. Autori energia on läinud tegevuste kirjeldamisele ja nii on jäetud tegelased lõpuni avamata. Samuti pole kõige tugevamad romaanis leiduva dialoogid. Dialoogides puudub ajastule omane kõneviis ja pigem on need tänased käibefraasid. Autor ei ole tegelastele andnud eripäraseid kõneviise, mis avaks tegelase tausta. Olgu siis eripärad linna ja maa-aadli kõneviisis. Kuigi tegevus toimub Eestimaal, siis ei ole tegelaste hulgas eestlasi. Minu jaoks on see romaani juures miinuseks, sest ühe mõisa juures mängisid töölistest eestlased väga olulist rolli.

Kuigi autoril on Sagadi parunile veel palju juurde anda, siis on romaanisarjal ka omad väga suured tugevused. Ain Kütt, kes ajaloolasena töötab igapäevaselt Sagadi mõisas, on kirjeldanud suurepäraselt ajaloolisi olusid ja sidunud ajaloolised faktid ilukirjandusliku loominguga. Ootasin väga Sagadi mõisahärra uut raamatut ja seda just ajaloolise tausta täpse ja nauditava kirjelduse pärast. Mul oli võimalus mõni aeg tagasi külastada loengut, kus Ain Kütt kirjeldas oma uurimistööd romaani tarbeks ja rääkis juurde seda, mida romaanis kirjas ei ole. Pean ütlema, et tegemist oli äärmiselt huvitava ettekandega ja kellel võimalust, siis kindlasti võtke võimalusel aega Ain Küti loengut kuulata. Ajalugu on ääretu varasalv lugusid, kus välja saab võtta just need, mis hetkel päevakohased või enesele südamelähedased. Samas saab iga ajaloolist sündmust esitada ka just autori soovidest lähtuvalt ja nii võivad samast loost erinevad autorid teha sisult täiesti erinevad ilukirjanduslikud teosed. Sagadi parunihärra mõrvalood avavad u 200 aasta tagust elu Virumaa mõisates. Romaan sarnaneb kroonikale, kus teatud olustikulised kirjeldused võib romaanist välja tõsta ja eraldi vaadelda. Samas see ei kahjusta romaani süzeed. Olgu näitena toodud Vinni stift ehk aadlipreilide pansionaat. Kirjeldus, kuidas sinna satuti, milliseid eesmärke kool omas, kuidas suhtusid kohalikud mõisnikud kooli või millised ootused temale olid. See on täiesti eraldi käsitletav ja väga huvitav lisa ajaloo kuivadele faktidele. Samuti kirjeldus, kuidas toimisid postitee-äärsed kõrtsid, kes neid majandasid ja millised kohustused neil olid. Sarnaseid kirjeldusi võib leida romaanist mitmeid. Ajalooliste märkide ilukirjanduslikud avamised on kindlasti Sagadi parunihärra mõrvalugude kõige tugevamaks küljeks. Raamatus trükitud kaart romaanis nimetatud mõisate asukohtadega annavad võimaluse need tänasel päeval läbi sõita ja viia end romaani abil ajaloolisesse keskkonda.

Igal juhul on Virumaa saanud juurde mitmeid kirjanduslikke sihtkohti, mis tänu Ain Küti romaanidele on huviliste jaoks elama hakanud.

Erakondade valimeelsetest kultuuriprogrammidest

Erakondade valimeelsetest kultuuriprogrammidest

Valimised on tulemas ja tegin kodutööd vaadates läbi valimistel osalevate erakondade ideed ja lubadused kultuurivaldkonnas. Laiendades võib öelda, et kultuurielu sõltub suuresti riigi rahakoti suurusest ja jagajate lahkusest. Seega suunad kultuurimaailmas võivad olla vastavalt valitsevale erakonnale vägagi muutlikud. Kõige enam pööratakse programmides tähelepanu kultuuri kättesaadavusele ehk neile allikatele, mis tooksid kultuuri raha juurde. Näiteks: et Eesti filmidel oleks mitmekeelsed tõlked ja nad leviks digiplatvormidel, et eesti kirjandus ja muusika jõuaks maailma jne. Muidugi lubavad kõik hoida traditsioone, nagu laulupidu. Kõige mahukamad kultuuripoliitika programmid olid Reformierakonnal, Eesti 200 ja Rohelistel. Kõige enam pöörduvad otse loomeinimeste poole sotsiaaldemokraadid. Kultuuri rahvusluse ja riigi alusena mainib Isamaa. Samas ei lubanud ükski, et raskete aegade saabudes ei ole kultuur esimene, kellelt raha ära võetakse. Siiski saaks igast programmist parema välja võttes koostada Eesti tuleviku jaoks väga hea kultuuriprogrammi. Ainus küsimus on, et kuidas panna erakonnad ühiselt võitlema eesti kultuuri pikaaegse kestmise eest ja et võetaks arvesse ka nende erakondade mõtteid, kes riigikogusse ei pääse. Edetabelit otseselt koostama ma siin ei hakka, aga mina annaks oma hääle rohelistele.

Lisan erakondade kultuuriprogrammide kokkuvõtte.

SOTSIAALDEMOKRAADID

Pöörab palju tähelepanu inimestele kultuuris ja nende hakkama saamisele. Paremad palgad, suuremad toetused, ravikindlustus jne. Ilus lause programmist

„Kultuur teeb meist eestlased ja hoiab meie vaimset tervist kriisiaegadel.”

ISAMAA

Rahvus-idealistlik tuleviku nägemus. Seab ainsana kultuuri rahvuse säilimise mõõdupuuks. Lisaks on palju juttu keelest ja keele tähtsusest rahvuse säilimisel. Jutt on siiski ilma suuremate originaalsete lubadustega. Võimeline tegema teistega koostööd, sest on palju kattuvusi. Ilus lause:

„Perekonnas omandatud keel, kultuur, väärtused, ellusuhtumine ja hoiakud moodustavad identiteedi baasosa.”

PAREMPOOLSED

Ei suutnud programmist leida kultuuri kohta ainsat sõna. Üleüldse on nende programm kehvasti esitletud. Raske leida otsitavat.

REFORMIERAKOND

Keskendub suuresti digikultuurile ehk eestikeelse kultuuri kättesaadavusele. Tähtsustab loomemajanduse ja intellektuaalse omandi osa üldise majanduse taustal. Loomemajandus õigete investeeringute korral võib olla väga tulutoov ja kindlasti majandaks ennast ise ära. Ilus lause : „Eesti keel on kultuuri olulisim osa. Eesti keeles peab olema võimalik saada ja edastada teavet kõigil tehnoloogilistel platvormidel.”

EKRE

Ainus lause : „Toetame senisest enam rahvusteadusi ning Eesti algupärase kirjanduse, kunsti ja muusika edendamist. Viime sisse eesti kultuuriloo kursused ja taastame eesti kirjanduse kursuse nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis.” Tore.

KESKERAKOND

Paljusõnaline , täis mitmeid väikseid lubadusi, mida ellu viia. Samas oleks sellised võinud nad ammu ära teha nt tasuta muuseumipühapäevad, suurem kultuuriranits lastele, filmilinnak jne. Puudub suurem plaan. Sponsorluse osas lubavad algatada maksudebati, selle asemel, et koheselt toetused kultuuri heaks ehk sponsorlus vabastada maksudest. Ilusat lauset polegi välja tuua.

EESTI200

Ma arvan, et kõige mahukama kultuurilise programmiga. Seavad aluspõhimõtteks Jakob Hurda öelda: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“ Maalivad ilukirjandusliku pildi, milline peaks Eesti kultuuriruum olema 2035 aastal. Mainivad ainsana viipekeele tähtsust. Ilus lause: „Kultuuripoliitika märksõnad järgneval neljal aastal on digitaalsus, mitmekesisus ja rahvusvahelisus.”

ROHELISED

Pole neistki midagi arvanud, aga programm väga põhjalik ja rohelisest maailmast lähtuv. Ka kultuur on roheline ja plasttopse üritustel ei ole. Palju juttu pärandkultuurist ja looduse ja kultuuri koosmõjust. Mainivad põlisrahvaste tähtsust Eestis. Kultuur on oluline osa riigikaitse laiast käsitlusest ja positiivse väliskuvandi loomisest. Inimeste kultuurielus osalemine tõstab elanike silmis riigi usaldusväärsust ja tugevdab ühistel demokraatlikel väärtustel põhinevat ühiskonda. Ilus lause: „Reguleerime põliskultuuridest pärinevate psühhedeelsete loodussaaduste rituaalse kasutuse – potentsiaalselt positiivse sotsiaal-kultuurilise mõjuga kombestiku, mis on viimastel aastakümnetel levinud Euroopasse ja üle maailma.” Ootan.